Nädalavahetus Helsingis

Läksin hommikul bussile väriseva südamega. Tegelikult värisesid ka käed, sest olin laupäeva hommikuks olnud juba 2 ööd magamata. Ma ei teadnud, mida ma tahan. Tunded olid segased.
Kell 10.45 sain sõnumi: "Kas su laev tuli juba välja?"
"Ei. See tuleb 11.30. Olen alles taksos!"
Laev oli täis lärmavaid soomlasi. Väsimus võimendas iga heli ja reisi viimastel minutitel hoidsin lihtsalt kõrvu kinni. Maale lasti meid täpselt kell 13.30, aga Timo oli oma lapselikus kärsituses jõudnud mulle saata sõnumi: "Kas sa tuled juba?"
Kui ma teda nägin, oli mul ikka veider tunne. No seesama, mille kohta Katja ütleb, et ma püüan suhtest põgeneda.
Võtsime takso, sõitsime oma korterit vaatama. Kõik oli ilus: käisin pesus, puhkasime natuke ja läksime linna. Kõigest sellest, mis järgnes, pole siin mõtet rääkidagi. Põhiline on see, et Timo, tõeline jalkafänn, kuulas õhtul telekast mängu, sest teenuse puudumise tõttu me pilti ei näinud. Pärast mängu lõppu jäin mina diivanile magama, kell oli vist umbes 20.30. Kui ma kell 1.07 silmad lahti tegin, magas Timo voodis ja teda juba maast lahti ei saa.
Hommikul tegin mõned võileivad ja käisin poes teed toomas, sest Timo oli ikka tõeliselt haige.
Päeval saime kokku kahe Timo sõbraga, kes olid eelmisel õhtul Helsingi tänavail ootamatult mingite karmide meestega kaklusse sattunud ja lakkusid nüüd sõna otseses mõttes oma haavu.
Korter, kus nad peatusid, oli päris kesklinnas ja kuulus Timo sõbra Antti õele. Sain hiljem teada, et Antti õde saab endale seda korterit lubada seetõttu, et töötab Kimi Räikkoneni naise heaks: teeb tema firmas mingit värbamise tööd ja tema palga eest võiks vist päris mitut kesklinna korterit pidada.
Kui me õhtul koju läksime, tegin ahjukartuleid, lõhet ja juustukastet. Sõime kõhu täis, istusime diivanile ja lõpuks oli mul julgust see tõsine teema jutuks võtta.
"Mis lahti on?"
"See kaugsuhe on jube raske. Ma ei näe sellele ühtki head lahendust."
"Ma mõtlen sellele samuti kogu aeg. Aga ma ei saa ju praegu Eestisse tulla - oleksin seal nagu põgenik, ilma töö, raha ja elukohata."
"Minul ei ole Soomes ka midagi teha... Meil pole siin samuti kusagil elada."
"Meil on Järvenpääl oma kodu!"
"Sa unustad, et sul on seal korterinaaber."
"Palun ära ole nii kurb."
"Ma kardan, et ma ei saa sind endale hoida."
 Ma nägin, kuidas see talle haiget tegi. Tundsin end nii halvasti. Püüdsin ennast kõigiti välja vabandada, aga tegin asja ainult hullemaks.
"See, mida sa räägid, on rumalus! Kui kaks inimest teineteisele meeldivad, kui nad teineteisele nõnda mõtlevad, ei saa nii lihtsalt alla anda!"
Ma ei saanud aru, kas ta oli vihane, kurb või pettunud.
Rääkisime veel pikalt. Tuletasin talle meelde, et ma hoiatasin teda. Hoiatasin, et kardan tõsiseid suhteid ja püüan varem või hiljem põgeneda. Ta sai ju minust aru: eks olnud temagi kolm aastat suhteid vältinud. Timo istus diivanil ja mina lamasin, jalad tema süles. Ühel hetkel tundus mulle sobilik küsida: "Miks mina?"
"Sa meeldid mulle väga. Mul on sinuga hea koos olla."
See oli nii lihtne, nii siiras, loomulik. See oli õige vastus ja hajutas jälle kõik mu kahtlused. Väga tõsiselt pani mind mõtlema see, et seda ütles mulle mees, kes on aastaid suhteid vältinud, kuid valis minu välja ühe õhtu põhjal. Ja sel kohtumise õhtul ei juhtunudki midagi erilist. Timo tunnistas, et see äratundmine käis tõesti nii kiiresti.
Igatahes lähendas see Helsingis veedetud aeg meid jälle. Kas ma seda pikamaasuhet kannatan või ei, näitab aeg. Aga Timo veenis mind veel pisut ootama.
"Mul ei ole kuhugi kiiret," ütles ta rahulikult ja kindlalt ning hakkas arutama, kuidas me võiksime kõige paremini veeta maikuu, mil ma puhkusel olen.