Emotsionaalne terror hävitab kaunid mälestused

Timo ei mõista mind ikka veel... mitu korda tuleb ühele mehele seletada, et see on L Ä B I? Ma ei jaksa enam. Ma ei armasta suhteid. Näib, et armastan seda mõtet, aga kui see muutub reaalsuseks, hakkan väljapääsu otsima. 

Seekord oli mul tõesti vaja välja pääseda: mõistan seda üha enam ja enam ning Timo lakkamatud sõnumid, mille eesmärk on panna mind ennast süüdi tundma, aina süvendavad seda arusaama. 

Kui on läbi, siis on läbi! Milleks selline emotsionaalne terror? 

Haigus, haigus - mine mööda!

See haigus on mu eufooriat tublisti vähendanud: ma olen tüdinud. Katjal on null-seis, mul on samuti null. Veedan oma päeva mõttetult diivanil vedeledes. Söön võileibu, kuid energiat ei kuluta.
Tahan trenni ja aktiivset puhkust.

Ne me quitte pas

Ja tahan veel lisada,

et ma ei mäleta, millal ma viimati tundsin ennast nii vaba ja õnnelikuna. Kõik on hästi. Kui siin nüüd mingi loogika peitub, siis olen rahul nii sellega, mis mul on, kui sellega, mida mul ei ole. 

Ma ei vaja midagi ega kedagi.

Hakkan paratamatult mõtlema Katja postitusele, et alkoholivabadus tekitab eufooriat. 

Olen siiski

suurepärane diplomaat. Veensin Timot, kes pole iialgi ühegi suhte lõppedes suutnud sõpradeks jääda, et sõprus pärast ilusa suhte lõppemist on eluterve ja hea.

Ta puikles küll vastu, kuid ometi ilmus täna messengeri, tegi nalja ja oli muidu tore. Mainis küll, et valus on ikka, aga mingit "alustame otsast ja proovime ikka veel" juttu sealt ei tulnud. Pingutab. Suurepärane.

Vaadake, missugune läbirääkija ma olen!

Tõlgin teile muusikast

Ma ainult tõlgin, tõlgin,
tõlgin teile muusikast.
Tõlgin, tõlgin,
tõlgin teile muusikast.
Ja endiselt mul arvut käib
ja pea on soe.
Teema võõras näib,
kuid see ei loe.


Ehk siis tõlgin vennanaisele peatükki talharpa uurijast Styrbjörn Bergeltist.

Olen haige

Täiesti haige. Ma ei hakka ennast kraadimagi. Panen inhalaatorimaski ette ja sulen silmad. Hingan sisse soolast auru ja unistan, et homme on parem. 

Ma pean hommikul trenni aja üles ütlema, esmaspäevase ja teisipäevase ka. Kurb on nii kaua füüsilise koormuseta olla, aga mis sa teed. 

Poleks pidanud täna üldse kodust välja minema, aga Emerald oli hää. Ei kahetse. Küll ma homme köhin. Kahju ainult, et poisid nii kiiresti ära läksid: ei saanud neid kiita. Eks ma kiidan siis hiljem. 

Selles loos on palju tahkusid

Helena ütles, et ma olen karm plika. Aga mis mul üle jäi? Selles loos on nii palju tahkusid.

Jah, muidugi on Timo praegu omadega täiesti läbi. See pole mulle ka nii kerge, kui selle päeviku järgi tunduda võib, aga olla suhtes mehega, keda justkui polegi...

Mulle on kergendus, et see on nüüd läbi.

Tegelikult on asi veel keerulisem, sest allamäge läks kõik alates sellest hetkest, kui mõistsin, et need tunded, mida ma juba aastaid endale olin hoidnud ja millest end möödunud sügisel üle olema sundisin, pole kuhugi kadunud, vaid on tugevamad kui iial varem.

Kui sa oled kohanud inimest, kelle ligi olles aeg peatub ja kõik muu kaotab tähenduse, ei ole lihtsalt võimalik vanaviisi jätkata. Ja kuigi see õnnetu kirg loob mulle illusioone, on needki paremad kaugsuhte vangipõlvest: vähemasti ma tean, et see tunne on olemas.

Nüüd jääb mul üle ainult kannatlikult oodata, et tuleks keegi teine, kes suudab minus tekitada samasuguse tunde. 

I walk alone

Tükike sinist taevast

Sain täna ühe asja selgeks: niimoodi ma jätkata ei saa. Ma ei tea, kuidas ma selle asja lahendan, aga see kaugsuhe masendab mind. Ma ei või selle lõpetamist kauem edasi lükata. 

Aga siiski on see sõõm värsket õhku ja tükike sinist taevast: sasipundar hakkas viimaks hargnema. Mis saab edasi? See polegi praegu oluline. Ma tahan oma vabadust tagasi... 


Minu samm on nüüd tehtud. Kurb, aga ma pean endale kindlaks jääma. Muidu ma jäängi ennast sellest puntrast otsima. 

Homme kell 11 selgub, kui hea diplomaat ma olen... 

Ei ole kõnetunde

Ma pole iial varem kohanud inimest, kes minust nii palju erineks ja oleks seejuures ikkagi ehmatavalt sarnane. Kõik mu kaardid on segi paisatud: mul pole ühtki pidepunkti, mis aitaks hoida mind õigel teel.

Naersin täna, et mul on liiga kiire, et endaga asju läbi arutada ja sellest "valest rööpast" välja rabeleda. Ütlesin, et pean enda jutule pääsemiseks aja kinni panema, kuid tegelikult see polnudki nali.

Käisin kell 12 trennis. Andsin endast kõik. Trenni ajal on hea mõtetel lennata lasta: vastused tulevad ise mu juurde. Aga see pole toiminud terve kuu. Ei ole mingit sisemist dialoogi. Kõik küsimused jäävad poolikuks ja vastuseid ei kuule sootuks. Mu hinges on lakkamatu müra.

Kell 19.50 läksin otsustavalt uuele ringile. Kõndisin oma võimete piiril üle tunni, kuid endaga ma jutule ei saanudki.

Just like heaven

"Why won't you ever know that I'm in love with you?
That I'm in love with you."

You, soft and only.
You, lost and lonely.
You, strange as angels.
Dancing in the deepest oceans,
twisting in the water.
You're just like a dream. 

Veider päev

Tööl läks täna kaua. Sellele lisaks sain alles täna kätte jooksva nädala kava, mille jõudsin korda teha alles poole üheksaks õhtul. Merilin saatis mulle õhtupoolikul tänavameeskonna aadressid: kena küll, aga nüüd oleks vaja välja mõelda, mida me õieti teeme. Oleks vaja uut koosolekut ja ma ei tea, kas see tuleks teha koos Aloga või hoopis Ahtoga.
Milline on meie grupi vastutusala? Millised on leheküljed, kuhu info peaks üles minema? Andke mulle mõistust ja aega!
Praegu on kõik veel segane, sest infot tuleb endiselt väga mitmest allikast.
Miks ma siis juba väsinud olen?
Aga sellepärast, et puudub süsteem!