Unistus puhkusest

Täna saab märtsikuu ametlikult läbi ja minu puhkuseni on jäänud veel 4 nädalat, täpsemalt 20 tööpäeva. Praegu, kui mu laud uputab lugemist ootavatest külgedest ja mul pole olnud kella 14.30 saati nii palju vaba aega, et pista suhu ampsuke krevetisalatit, näivad need 20 päeva igavikuna.
Ma olen nii väsinud, et muutun tasapisi kärsituks, ja see omakorda tekitab mingit abstraktset hirmu. Koguaeg on tunne, et nüüd juhtub midagi halba. Võib-olla on need veel eilse superhalva päeva järelmõjud, aga pidevalt on õhus tunda negatiivse energia valusaid torkeid.
Ma ei tea, mis see on, mida ma niimoodi hirmuga ootan, aga loodan, et see on ainult luul, ega muutu reaalsuseks.
Tahan puhata...

Tegelikult on hea

saada endast võitu. Olla täna parem, kui olin eile. Ja see läheb kindlasti iga korraga kergemaks ja kiusatus muutub üha väiksemaks.

Sõprusest ja kirest

Mida sa teed, kui astud ruumi, lootes kogu hingest, et teda ei ole seal, ja siis ta ometi viipab toa teisest otsast? Aeg seisab, õhk on elektrit täis. Kirg? 
Võtsin ÕS-i lahti. Kirg: tugev tunne, kiindumus, iha. 
Inglise keelne seletav sõnastik ütleb: 
Passion
n.

1. A powerful emotion, such as love, joy, hatred, or anger.
2. 
   
   
   
   1. Ardent love.
   2. Strong sexual desire; lust.
   3. The object of such love or desire.

Milleks? Minu puhul on see peaaegu alati raiskamine. Praegu olen ma vähemasti endaga kokkuleppele jõudnud, et sõprus on tähtsam, kuid mul on kuri kahtlus, et kirg on tugevam tunne. 
Õnnetu kirg, lase minust lahti! Sinust on ainult üks suur pahandus... 
Ma olen oma eluga rahul. Ma tahan lihtsaid ja selgeid suhteid ja mul on need: mul on head sõbrad ja armastav mees. 
Uskuge mind: armastav mees on palju parem valik, kui pime kirg. 

Olen kindel,

et Katja on minuga nõus, kui ütlen, et nüüd tulevad kained päevad!

Viha on edasiviiv jõud!

Täna õhtul saab täis 2 kuud päevast, mil me Timoga Von Krahlis kokku saime. No, tegelikult on kõik olnud täitsa tore, kui arvata välja see, et me näeme paar korda kuus. Tänane hommik algas võrdlemisi kenasti:

"Kas sa oled ärkvel?"

"Jah, teen hommikusööki ja mõtlen sulle - meil saab täna kohtumisest 2 kuud!"

"Kui sul kiire pole, tuled ehk messengeri?"

Okei, messenger. Milline geniaalne kiire suhtlemise võimalus ja kohutav mööda rääkimise vahend! Ja samas polnudki see nii väga mööda rääkimine, sest Timo ongi irratsionaalne ja olematu mäluga. Ma ei tea, kui kaua ma seda kannatan. Ma ei ole harjunud olema suhtes loogiline pool!

"Tahaksin sinuga reggae-peole minna, kui Tallinna tulen." 

"Ma ei tea, millal bashment on. Ootame siis seni, kuni info tuleb. Sa ei pea 9. tulema. Maikuus on mul puhkus, saan siis nädalavahetuseks Soome tulla."

"Lugesin esimese hooga, et nädalaks :("

"Mul ei ole ju seal kusagil olla!"

"Oled minu juures."

"Kui suur elamine sul on?"

"28 ruutu."

"Novot, ongi kõik öeldud." 

"Ma ei taha praegu vaielda..."

"Ma ei vaidlegi, olen vihane! Ma olen sulle juba 100 korda seletanud: sa ei ela üksi! 28 ruutmeetril ei ole kolmel inimesel kuigi palju privaatsust! Kui ma tulen Soome, siis ma peatun Helsingis!"

"Okei!"

"Head aega!" 

"Head trenni ja tööpäeva!"

Lõin arvutikaane matsuga kinni ja pakkisin trenniasjad. Kui uksest välja astusin, hakkasin mõtlema, et olin ilmselgelt üle reageerinud. Pean harjuma sellega, et ta pole loogiline ja pakub hetke ajel välja ideid, mis kuidagi ei tööta... 

Võtsin telefoni:

"Anna andeks, et vihastasin. Sa tead, et ma veedaksin kogu puhkuse seal, aga kuna see ei ole praegu ainult sinu korter ja minu sealviibimine on võimatu, teevad need tühjad kutsed ainult haiget."

"Mismõttes tühjad kutsed?"

"No selles mõttes, et sa kutsud mind enda juurde, kui sa tead, et seal pole privaatsust ja ma olen mitu korda öelnud, et ei tule. Ja ma tean, et sulle on praegu oluline, et saate üüri kahasse maksta. See on kõik suurepärane! Püüa lihtsalt aru saada, et minu idee mõnusast puhkusest ei ole 28 ruutmeetrine korter koos kahe kutiga."

Trenn aitas mu viha pisut leevendada. Rassisin 50 minutit maksimumpulsiga, nii et silme eest must. Masinad õiendasid minuga pidevalt, et pulss on 170 peal ja ma tapan ennast ära. Kui riietusruumi jõudsin, võtsin telefoni uuesti kätte. 

"Loodan, et sa pole väga vihane, et ma sinuga nii otsekohene olin. Ma arvan, et parem on aeg-ajalt vihastada ja oma arvamus välja öelda, kui asju endasse koguda ja teha nägu, et kõik on okei." 

"Ma ei ole vihane. Ma saan aru, mida sa mõtled. No see minu korteri asi. Ma lihtsalt tahaksin sinuga kauem koos olla kui nädalavahetus. Ma hindan otsekohesust ja see meeldib mulle. Igatsen!" 

Vot selline mees. Kui ta midagi tahab, ei mängi loogilisus selle juures mingit rolli! Aga ma nii väga tahan, et ta vahel mõtleks ka... 

Lühikokkuvõte

Käisin kontserdil, Katjaga teatris, lastepeol, Zak Zakis veinil, Ugala tiigi ääres veinil, lastepeol veinil... ja nüüd lähen trenni.


Tervislikud eluviisid?

"Tere hommikust!"

Avan silmad ja piilun uniselt telefoni poole. Kell on paari minuti pärast 9. Telefoni märgutuli plingib: mulle on sõnum.


"Tere hommikust!"
"Tere hommikust, kallis. Miks sa kell 7 ärkvel olid?"


Kulub terve päev. Vastus saabub kell 14.41.


"Ma ei tea. Jäin uuesti magama ja ärkasin alles praegu."