I walk alone

Tükike sinist taevast

Sain täna ühe asja selgeks: niimoodi ma jätkata ei saa. Ma ei tea, kuidas ma selle asja lahendan, aga see kaugsuhe masendab mind. Ma ei või selle lõpetamist kauem edasi lükata. 

Aga siiski on see sõõm värsket õhku ja tükike sinist taevast: sasipundar hakkas viimaks hargnema. Mis saab edasi? See polegi praegu oluline. Ma tahan oma vabadust tagasi... 


Minu samm on nüüd tehtud. Kurb, aga ma pean endale kindlaks jääma. Muidu ma jäängi ennast sellest puntrast otsima. 

Homme kell 11 selgub, kui hea diplomaat ma olen... 

Ei ole kõnetunde

Ma pole iial varem kohanud inimest, kes minust nii palju erineks ja oleks seejuures ikkagi ehmatavalt sarnane. Kõik mu kaardid on segi paisatud: mul pole ühtki pidepunkti, mis aitaks hoida mind õigel teel.

Naersin täna, et mul on liiga kiire, et endaga asju läbi arutada ja sellest "valest rööpast" välja rabeleda. Ütlesin, et pean enda jutule pääsemiseks aja kinni panema, kuid tegelikult see polnudki nali.

Käisin kell 12 trennis. Andsin endast kõik. Trenni ajal on hea mõtetel lennata lasta: vastused tulevad ise mu juurde. Aga see pole toiminud terve kuu. Ei ole mingit sisemist dialoogi. Kõik küsimused jäävad poolikuks ja vastuseid ei kuule sootuks. Mu hinges on lakkamatu müra.

Kell 19.50 läksin otsustavalt uuele ringile. Kõndisin oma võimete piiril üle tunni, kuid endaga ma jutule ei saanudki.

Just like heaven

"Why won't you ever know that I'm in love with you?
That I'm in love with you."

You, soft and only.
You, lost and lonely.
You, strange as angels.
Dancing in the deepest oceans,
twisting in the water.
You're just like a dream. 

Veider päev

Tööl läks täna kaua. Sellele lisaks sain alles täna kätte jooksva nädala kava, mille jõudsin korda teha alles poole üheksaks õhtul. Merilin saatis mulle õhtupoolikul tänavameeskonna aadressid: kena küll, aga nüüd oleks vaja välja mõelda, mida me õieti teeme. Oleks vaja uut koosolekut ja ma ei tea, kas see tuleks teha koos Aloga või hoopis Ahtoga.
Milline on meie grupi vastutusala? Millised on leheküljed, kuhu info peaks üles minema? Andke mulle mõistust ja aega!
Praegu on kõik veel segane, sest infot tuleb endiselt väga mitmest allikast.
Miks ma siis juba väsinud olen?
Aga sellepärast, et puudub süsteem! 

Unistus puhkusest

Täna saab märtsikuu ametlikult läbi ja minu puhkuseni on jäänud veel 4 nädalat, täpsemalt 20 tööpäeva. Praegu, kui mu laud uputab lugemist ootavatest külgedest ja mul pole olnud kella 14.30 saati nii palju vaba aega, et pista suhu ampsuke krevetisalatit, näivad need 20 päeva igavikuna.
Ma olen nii väsinud, et muutun tasapisi kärsituks, ja see omakorda tekitab mingit abstraktset hirmu. Koguaeg on tunne, et nüüd juhtub midagi halba. Võib-olla on need veel eilse superhalva päeva järelmõjud, aga pidevalt on õhus tunda negatiivse energia valusaid torkeid.
Ma ei tea, mis see on, mida ma niimoodi hirmuga ootan, aga loodan, et see on ainult luul, ega muutu reaalsuseks.
Tahan puhata...

Tegelikult on hea

saada endast võitu. Olla täna parem, kui olin eile. Ja see läheb kindlasti iga korraga kergemaks ja kiusatus muutub üha väiksemaks.