Sõprusest ja kirest

Mida sa teed, kui astud ruumi, lootes kogu hingest, et teda ei ole seal, ja siis ta ometi viipab toa teisest otsast? Aeg seisab, õhk on elektrit täis. Kirg? 
Võtsin ÕS-i lahti. Kirg: tugev tunne, kiindumus, iha. 
Inglise keelne seletav sõnastik ütleb: 
Passion
n.

1. A powerful emotion, such as love, joy, hatred, or anger.
2. 
   
   
   
   1. Ardent love.
   2. Strong sexual desire; lust.
   3. The object of such love or desire.

Milleks? Minu puhul on see peaaegu alati raiskamine. Praegu olen ma vähemasti endaga kokkuleppele jõudnud, et sõprus on tähtsam, kuid mul on kuri kahtlus, et kirg on tugevam tunne. 
Õnnetu kirg, lase minust lahti! Sinust on ainult üks suur pahandus... 
Ma olen oma eluga rahul. Ma tahan lihtsaid ja selgeid suhteid ja mul on need: mul on head sõbrad ja armastav mees. 
Uskuge mind: armastav mees on palju parem valik, kui pime kirg. 

Olen kindel,

et Katja on minuga nõus, kui ütlen, et nüüd tulevad kained päevad!

Viha on edasiviiv jõud!

Täna õhtul saab täis 2 kuud päevast, mil me Timoga Von Krahlis kokku saime. No, tegelikult on kõik olnud täitsa tore, kui arvata välja see, et me näeme paar korda kuus. Tänane hommik algas võrdlemisi kenasti:

"Kas sa oled ärkvel?"

"Jah, teen hommikusööki ja mõtlen sulle - meil saab täna kohtumisest 2 kuud!"

"Kui sul kiire pole, tuled ehk messengeri?"

Okei, messenger. Milline geniaalne kiire suhtlemise võimalus ja kohutav mööda rääkimise vahend! Ja samas polnudki see nii väga mööda rääkimine, sest Timo ongi irratsionaalne ja olematu mäluga. Ma ei tea, kui kaua ma seda kannatan. Ma ei ole harjunud olema suhtes loogiline pool!

"Tahaksin sinuga reggae-peole minna, kui Tallinna tulen." 

"Ma ei tea, millal bashment on. Ootame siis seni, kuni info tuleb. Sa ei pea 9. tulema. Maikuus on mul puhkus, saan siis nädalavahetuseks Soome tulla."

"Lugesin esimese hooga, et nädalaks :("

"Mul ei ole ju seal kusagil olla!"

"Oled minu juures."

"Kui suur elamine sul on?"

"28 ruutu."

"Novot, ongi kõik öeldud." 

"Ma ei taha praegu vaielda..."

"Ma ei vaidlegi, olen vihane! Ma olen sulle juba 100 korda seletanud: sa ei ela üksi! 28 ruutmeetril ei ole kolmel inimesel kuigi palju privaatsust! Kui ma tulen Soome, siis ma peatun Helsingis!"

"Okei!"

"Head aega!" 

"Head trenni ja tööpäeva!"

Lõin arvutikaane matsuga kinni ja pakkisin trenniasjad. Kui uksest välja astusin, hakkasin mõtlema, et olin ilmselgelt üle reageerinud. Pean harjuma sellega, et ta pole loogiline ja pakub hetke ajel välja ideid, mis kuidagi ei tööta... 

Võtsin telefoni:

"Anna andeks, et vihastasin. Sa tead, et ma veedaksin kogu puhkuse seal, aga kuna see ei ole praegu ainult sinu korter ja minu sealviibimine on võimatu, teevad need tühjad kutsed ainult haiget."

"Mismõttes tühjad kutsed?"

"No selles mõttes, et sa kutsud mind enda juurde, kui sa tead, et seal pole privaatsust ja ma olen mitu korda öelnud, et ei tule. Ja ma tean, et sulle on praegu oluline, et saate üüri kahasse maksta. See on kõik suurepärane! Püüa lihtsalt aru saada, et minu idee mõnusast puhkusest ei ole 28 ruutmeetrine korter koos kahe kutiga."

Trenn aitas mu viha pisut leevendada. Rassisin 50 minutit maksimumpulsiga, nii et silme eest must. Masinad õiendasid minuga pidevalt, et pulss on 170 peal ja ma tapan ennast ära. Kui riietusruumi jõudsin, võtsin telefoni uuesti kätte. 

"Loodan, et sa pole väga vihane, et ma sinuga nii otsekohene olin. Ma arvan, et parem on aeg-ajalt vihastada ja oma arvamus välja öelda, kui asju endasse koguda ja teha nägu, et kõik on okei." 

"Ma ei ole vihane. Ma saan aru, mida sa mõtled. No see minu korteri asi. Ma lihtsalt tahaksin sinuga kauem koos olla kui nädalavahetus. Ma hindan otsekohesust ja see meeldib mulle. Igatsen!" 

Vot selline mees. Kui ta midagi tahab, ei mängi loogilisus selle juures mingit rolli! Aga ma nii väga tahan, et ta vahel mõtleks ka... 

Lühikokkuvõte

Käisin kontserdil, Katjaga teatris, lastepeol, Zak Zakis veinil, Ugala tiigi ääres veinil, lastepeol veinil... ja nüüd lähen trenni.


Tervislikud eluviisid?

"Tere hommikust!"

Avan silmad ja piilun uniselt telefoni poole. Kell on paari minuti pärast 9. Telefoni märgutuli plingib: mulle on sõnum.


"Tere hommikust!"
"Tere hommikust, kallis. Miks sa kell 7 ärkvel olid?"


Kulub terve päev. Vastus saabub kell 14.41.


"Ma ei tea. Jäin uuesti magama ja ärkasin alles praegu."

Nädalavahetus Helsingis

Läksin hommikul bussile väriseva südamega. Tegelikult värisesid ka käed, sest olin laupäeva hommikuks olnud juba 2 ööd magamata. Ma ei teadnud, mida ma tahan. Tunded olid segased.
Kell 10.45 sain sõnumi: "Kas su laev tuli juba välja?"
"Ei. See tuleb 11.30. Olen alles taksos!"
Laev oli täis lärmavaid soomlasi. Väsimus võimendas iga heli ja reisi viimastel minutitel hoidsin lihtsalt kõrvu kinni. Maale lasti meid täpselt kell 13.30, aga Timo oli oma lapselikus kärsituses jõudnud mulle saata sõnumi: "Kas sa tuled juba?"
Kui ma teda nägin, oli mul ikka veider tunne. No seesama, mille kohta Katja ütleb, et ma püüan suhtest põgeneda.
Võtsime takso, sõitsime oma korterit vaatama. Kõik oli ilus: käisin pesus, puhkasime natuke ja läksime linna. Kõigest sellest, mis järgnes, pole siin mõtet rääkidagi. Põhiline on see, et Timo, tõeline jalkafänn, kuulas õhtul telekast mängu, sest teenuse puudumise tõttu me pilti ei näinud. Pärast mängu lõppu jäin mina diivanile magama, kell oli vist umbes 20.30. Kui ma kell 1.07 silmad lahti tegin, magas Timo voodis ja teda juba maast lahti ei saa.
Hommikul tegin mõned võileivad ja käisin poes teed toomas, sest Timo oli ikka tõeliselt haige.
Päeval saime kokku kahe Timo sõbraga, kes olid eelmisel õhtul Helsingi tänavail ootamatult mingite karmide meestega kaklusse sattunud ja lakkusid nüüd sõna otseses mõttes oma haavu.
Korter, kus nad peatusid, oli päris kesklinnas ja kuulus Timo sõbra Antti õele. Sain hiljem teada, et Antti õde saab endale seda korterit lubada seetõttu, et töötab Kimi Räikkoneni naise heaks: teeb tema firmas mingit värbamise tööd ja tema palga eest võiks vist päris mitut kesklinna korterit pidada.
Kui me õhtul koju läksime, tegin ahjukartuleid, lõhet ja juustukastet. Sõime kõhu täis, istusime diivanile ja lõpuks oli mul julgust see tõsine teema jutuks võtta.
"Mis lahti on?"
"See kaugsuhe on jube raske. Ma ei näe sellele ühtki head lahendust."
"Ma mõtlen sellele samuti kogu aeg. Aga ma ei saa ju praegu Eestisse tulla - oleksin seal nagu põgenik, ilma töö, raha ja elukohata."
"Minul ei ole Soomes ka midagi teha... Meil pole siin samuti kusagil elada."
"Meil on Järvenpääl oma kodu!"
"Sa unustad, et sul on seal korterinaaber."
"Palun ära ole nii kurb."
"Ma kardan, et ma ei saa sind endale hoida."
 Ma nägin, kuidas see talle haiget tegi. Tundsin end nii halvasti. Püüdsin ennast kõigiti välja vabandada, aga tegin asja ainult hullemaks.
"See, mida sa räägid, on rumalus! Kui kaks inimest teineteisele meeldivad, kui nad teineteisele nõnda mõtlevad, ei saa nii lihtsalt alla anda!"
Ma ei saanud aru, kas ta oli vihane, kurb või pettunud.
Rääkisime veel pikalt. Tuletasin talle meelde, et ma hoiatasin teda. Hoiatasin, et kardan tõsiseid suhteid ja püüan varem või hiljem põgeneda. Ta sai ju minust aru: eks olnud temagi kolm aastat suhteid vältinud. Timo istus diivanil ja mina lamasin, jalad tema süles. Ühel hetkel tundus mulle sobilik küsida: "Miks mina?"
"Sa meeldid mulle väga. Mul on sinuga hea koos olla."
See oli nii lihtne, nii siiras, loomulik. See oli õige vastus ja hajutas jälle kõik mu kahtlused. Väga tõsiselt pani mind mõtlema see, et seda ütles mulle mees, kes on aastaid suhteid vältinud, kuid valis minu välja ühe õhtu põhjal. Ja sel kohtumise õhtul ei juhtunudki midagi erilist. Timo tunnistas, et see äratundmine käis tõesti nii kiiresti.
Igatahes lähendas see Helsingis veedetud aeg meid jälle. Kas ma seda pikamaasuhet kannatan või ei, näitab aeg. Aga Timo veenis mind veel pisut ootama.
"Mul ei ole kuhugi kiiret," ütles ta rahulikult ja kindlalt ning hakkas arutama, kuidas me võiksime kõige paremini veeta maikuu, mil ma puhkusel olen.

Keeruline lugu või paar

Homme on reede, Viljandis esineb Popidiot. Tahaks neid väga kuulda. Samas on Tallinnas Ultima Thule aastapäevakontsert. Ruti ei võta juba mitu päeva toru. Kuidagi ei saa teada, kas meil on plaan või ei ole. Kui meil on Rutiga plaan, teeb see mu otsustamise tunduvalt lihtsamaks. Kui ei ole...

Laupäeval kell 11.30 väljub mul laev. Timo on haige. Ütlesin talle, et saagu terveks ja ärgu tulgu Helsingisse, saan üksi ka hakkama. Mõtlesin, et võtan seda siis kui aega omaette olla. Aga Timo ütles, et asi pole nii hull. Ta tahab mind nii väga näha, endal on trenn trenni ja mäng mängu otsas kinni. Tervist on tal väga vaja. Ja mul on vaja aega.