Emotsionaalne terror hävitab kaunid mälestused

Timo ei mõista mind ikka veel... mitu korda tuleb ühele mehele seletada, et see on L Ä B I? Ma ei jaksa enam. Ma ei armasta suhteid. Näib, et armastan seda mõtet, aga kui see muutub reaalsuseks, hakkan väljapääsu otsima. 

Seekord oli mul tõesti vaja välja pääseda: mõistan seda üha enam ja enam ning Timo lakkamatud sõnumid, mille eesmärk on panna mind ennast süüdi tundma, aina süvendavad seda arusaama. 

Kui on läbi, siis on läbi! Milleks selline emotsionaalne terror? 

Haigus, haigus - mine mööda!

See haigus on mu eufooriat tublisti vähendanud: ma olen tüdinud. Katjal on null-seis, mul on samuti null. Veedan oma päeva mõttetult diivanil vedeledes. Söön võileibu, kuid energiat ei kuluta.
Tahan trenni ja aktiivset puhkust.

Ne me quitte pas

Ja tahan veel lisada,

et ma ei mäleta, millal ma viimati tundsin ennast nii vaba ja õnnelikuna. Kõik on hästi. Kui siin nüüd mingi loogika peitub, siis olen rahul nii sellega, mis mul on, kui sellega, mida mul ei ole. 

Ma ei vaja midagi ega kedagi.

Hakkan paratamatult mõtlema Katja postitusele, et alkoholivabadus tekitab eufooriat. 

Olen siiski

suurepärane diplomaat. Veensin Timot, kes pole iialgi ühegi suhte lõppedes suutnud sõpradeks jääda, et sõprus pärast ilusa suhte lõppemist on eluterve ja hea.

Ta puikles küll vastu, kuid ometi ilmus täna messengeri, tegi nalja ja oli muidu tore. Mainis küll, et valus on ikka, aga mingit "alustame otsast ja proovime ikka veel" juttu sealt ei tulnud. Pingutab. Suurepärane.

Vaadake, missugune läbirääkija ma olen!

Tõlgin teile muusikast

Ma ainult tõlgin, tõlgin,
tõlgin teile muusikast.
Tõlgin, tõlgin,
tõlgin teile muusikast.
Ja endiselt mul arvut käib
ja pea on soe.
Teema võõras näib,
kuid see ei loe.


Ehk siis tõlgin vennanaisele peatükki talharpa uurijast Styrbjörn Bergeltist.

Olen haige

Täiesti haige. Ma ei hakka ennast kraadimagi. Panen inhalaatorimaski ette ja sulen silmad. Hingan sisse soolast auru ja unistan, et homme on parem. 

Ma pean hommikul trenni aja üles ütlema, esmaspäevase ja teisipäevase ka. Kurb on nii kaua füüsilise koormuseta olla, aga mis sa teed. 

Poleks pidanud täna üldse kodust välja minema, aga Emerald oli hää. Ei kahetse. Küll ma homme köhin. Kahju ainult, et poisid nii kiiresti ära läksid: ei saanud neid kiita. Eks ma kiidan siis hiljem. 

Selles loos on palju tahkusid

Helena ütles, et ma olen karm plika. Aga mis mul üle jäi? Selles loos on nii palju tahkusid.

Jah, muidugi on Timo praegu omadega täiesti läbi. See pole mulle ka nii kerge, kui selle päeviku järgi tunduda võib, aga olla suhtes mehega, keda justkui polegi...

Mulle on kergendus, et see on nüüd läbi.

Tegelikult on asi veel keerulisem, sest allamäge läks kõik alates sellest hetkest, kui mõistsin, et need tunded, mida ma juba aastaid endale olin hoidnud ja millest end möödunud sügisel üle olema sundisin, pole kuhugi kadunud, vaid on tugevamad kui iial varem.

Kui sa oled kohanud inimest, kelle ligi olles aeg peatub ja kõik muu kaotab tähenduse, ei ole lihtsalt võimalik vanaviisi jätkata. Ja kuigi see õnnetu kirg loob mulle illusioone, on needki paremad kaugsuhte vangipõlvest: vähemasti ma tean, et see tunne on olemas.

Nüüd jääb mul üle ainult kannatlikult oodata, et tuleks keegi teine, kes suudab minus tekitada samasuguse tunde. 

I walk alone

Tükike sinist taevast

Sain täna ühe asja selgeks: niimoodi ma jätkata ei saa. Ma ei tea, kuidas ma selle asja lahendan, aga see kaugsuhe masendab mind. Ma ei või selle lõpetamist kauem edasi lükata. 

Aga siiski on see sõõm värsket õhku ja tükike sinist taevast: sasipundar hakkas viimaks hargnema. Mis saab edasi? See polegi praegu oluline. Ma tahan oma vabadust tagasi... 


Minu samm on nüüd tehtud. Kurb, aga ma pean endale kindlaks jääma. Muidu ma jäängi ennast sellest puntrast otsima. 

Homme kell 11 selgub, kui hea diplomaat ma olen... 

Ei ole kõnetunde

Ma pole iial varem kohanud inimest, kes minust nii palju erineks ja oleks seejuures ikkagi ehmatavalt sarnane. Kõik mu kaardid on segi paisatud: mul pole ühtki pidepunkti, mis aitaks hoida mind õigel teel.

Naersin täna, et mul on liiga kiire, et endaga asju läbi arutada ja sellest "valest rööpast" välja rabeleda. Ütlesin, et pean enda jutule pääsemiseks aja kinni panema, kuid tegelikult see polnudki nali.

Käisin kell 12 trennis. Andsin endast kõik. Trenni ajal on hea mõtetel lennata lasta: vastused tulevad ise mu juurde. Aga see pole toiminud terve kuu. Ei ole mingit sisemist dialoogi. Kõik küsimused jäävad poolikuks ja vastuseid ei kuule sootuks. Mu hinges on lakkamatu müra.

Kell 19.50 läksin otsustavalt uuele ringile. Kõndisin oma võimete piiril üle tunni, kuid endaga ma jutule ei saanudki.

Just like heaven

"Why won't you ever know that I'm in love with you?
That I'm in love with you."

You, soft and only.
You, lost and lonely.
You, strange as angels.
Dancing in the deepest oceans,
twisting in the water.
You're just like a dream. 

Veider päev

Tööl läks täna kaua. Sellele lisaks sain alles täna kätte jooksva nädala kava, mille jõudsin korda teha alles poole üheksaks õhtul. Merilin saatis mulle õhtupoolikul tänavameeskonna aadressid: kena küll, aga nüüd oleks vaja välja mõelda, mida me õieti teeme. Oleks vaja uut koosolekut ja ma ei tea, kas see tuleks teha koos Aloga või hoopis Ahtoga.
Milline on meie grupi vastutusala? Millised on leheküljed, kuhu info peaks üles minema? Andke mulle mõistust ja aega!
Praegu on kõik veel segane, sest infot tuleb endiselt väga mitmest allikast.
Miks ma siis juba väsinud olen?
Aga sellepärast, et puudub süsteem! 

Unistus puhkusest

Täna saab märtsikuu ametlikult läbi ja minu puhkuseni on jäänud veel 4 nädalat, täpsemalt 20 tööpäeva. Praegu, kui mu laud uputab lugemist ootavatest külgedest ja mul pole olnud kella 14.30 saati nii palju vaba aega, et pista suhu ampsuke krevetisalatit, näivad need 20 päeva igavikuna.
Ma olen nii väsinud, et muutun tasapisi kärsituks, ja see omakorda tekitab mingit abstraktset hirmu. Koguaeg on tunne, et nüüd juhtub midagi halba. Võib-olla on need veel eilse superhalva päeva järelmõjud, aga pidevalt on õhus tunda negatiivse energia valusaid torkeid.
Ma ei tea, mis see on, mida ma niimoodi hirmuga ootan, aga loodan, et see on ainult luul, ega muutu reaalsuseks.
Tahan puhata...

Tegelikult on hea

saada endast võitu. Olla täna parem, kui olin eile. Ja see läheb kindlasti iga korraga kergemaks ja kiusatus muutub üha väiksemaks.

Sõprusest ja kirest

Mida sa teed, kui astud ruumi, lootes kogu hingest, et teda ei ole seal, ja siis ta ometi viipab toa teisest otsast? Aeg seisab, õhk on elektrit täis. Kirg? 
Võtsin ÕS-i lahti. Kirg: tugev tunne, kiindumus, iha. 
Inglise keelne seletav sõnastik ütleb: 
Passion
n.

1. A powerful emotion, such as love, joy, hatred, or anger.
2. 
   
   
   
   1. Ardent love.
   2. Strong sexual desire; lust.
   3. The object of such love or desire.

Milleks? Minu puhul on see peaaegu alati raiskamine. Praegu olen ma vähemasti endaga kokkuleppele jõudnud, et sõprus on tähtsam, kuid mul on kuri kahtlus, et kirg on tugevam tunne. 
Õnnetu kirg, lase minust lahti! Sinust on ainult üks suur pahandus... 
Ma olen oma eluga rahul. Ma tahan lihtsaid ja selgeid suhteid ja mul on need: mul on head sõbrad ja armastav mees. 
Uskuge mind: armastav mees on palju parem valik, kui pime kirg. 

Olen kindel,

et Katja on minuga nõus, kui ütlen, et nüüd tulevad kained päevad!

Viha on edasiviiv jõud!

Täna õhtul saab täis 2 kuud päevast, mil me Timoga Von Krahlis kokku saime. No, tegelikult on kõik olnud täitsa tore, kui arvata välja see, et me näeme paar korda kuus. Tänane hommik algas võrdlemisi kenasti:

"Kas sa oled ärkvel?"

"Jah, teen hommikusööki ja mõtlen sulle - meil saab täna kohtumisest 2 kuud!"

"Kui sul kiire pole, tuled ehk messengeri?"

Okei, messenger. Milline geniaalne kiire suhtlemise võimalus ja kohutav mööda rääkimise vahend! Ja samas polnudki see nii väga mööda rääkimine, sest Timo ongi irratsionaalne ja olematu mäluga. Ma ei tea, kui kaua ma seda kannatan. Ma ei ole harjunud olema suhtes loogiline pool!

"Tahaksin sinuga reggae-peole minna, kui Tallinna tulen." 

"Ma ei tea, millal bashment on. Ootame siis seni, kuni info tuleb. Sa ei pea 9. tulema. Maikuus on mul puhkus, saan siis nädalavahetuseks Soome tulla."

"Lugesin esimese hooga, et nädalaks :("

"Mul ei ole ju seal kusagil olla!"

"Oled minu juures."

"Kui suur elamine sul on?"

"28 ruutu."

"Novot, ongi kõik öeldud." 

"Ma ei taha praegu vaielda..."

"Ma ei vaidlegi, olen vihane! Ma olen sulle juba 100 korda seletanud: sa ei ela üksi! 28 ruutmeetril ei ole kolmel inimesel kuigi palju privaatsust! Kui ma tulen Soome, siis ma peatun Helsingis!"

"Okei!"

"Head aega!" 

"Head trenni ja tööpäeva!"

Lõin arvutikaane matsuga kinni ja pakkisin trenniasjad. Kui uksest välja astusin, hakkasin mõtlema, et olin ilmselgelt üle reageerinud. Pean harjuma sellega, et ta pole loogiline ja pakub hetke ajel välja ideid, mis kuidagi ei tööta... 

Võtsin telefoni:

"Anna andeks, et vihastasin. Sa tead, et ma veedaksin kogu puhkuse seal, aga kuna see ei ole praegu ainult sinu korter ja minu sealviibimine on võimatu, teevad need tühjad kutsed ainult haiget."

"Mismõttes tühjad kutsed?"

"No selles mõttes, et sa kutsud mind enda juurde, kui sa tead, et seal pole privaatsust ja ma olen mitu korda öelnud, et ei tule. Ja ma tean, et sulle on praegu oluline, et saate üüri kahasse maksta. See on kõik suurepärane! Püüa lihtsalt aru saada, et minu idee mõnusast puhkusest ei ole 28 ruutmeetrine korter koos kahe kutiga."

Trenn aitas mu viha pisut leevendada. Rassisin 50 minutit maksimumpulsiga, nii et silme eest must. Masinad õiendasid minuga pidevalt, et pulss on 170 peal ja ma tapan ennast ära. Kui riietusruumi jõudsin, võtsin telefoni uuesti kätte. 

"Loodan, et sa pole väga vihane, et ma sinuga nii otsekohene olin. Ma arvan, et parem on aeg-ajalt vihastada ja oma arvamus välja öelda, kui asju endasse koguda ja teha nägu, et kõik on okei." 

"Ma ei ole vihane. Ma saan aru, mida sa mõtled. No see minu korteri asi. Ma lihtsalt tahaksin sinuga kauem koos olla kui nädalavahetus. Ma hindan otsekohesust ja see meeldib mulle. Igatsen!" 

Vot selline mees. Kui ta midagi tahab, ei mängi loogilisus selle juures mingit rolli! Aga ma nii väga tahan, et ta vahel mõtleks ka... 

Lühikokkuvõte

Käisin kontserdil, Katjaga teatris, lastepeol, Zak Zakis veinil, Ugala tiigi ääres veinil, lastepeol veinil... ja nüüd lähen trenni.


Tervislikud eluviisid?

"Tere hommikust!"

Avan silmad ja piilun uniselt telefoni poole. Kell on paari minuti pärast 9. Telefoni märgutuli plingib: mulle on sõnum.


"Tere hommikust!"
"Tere hommikust, kallis. Miks sa kell 7 ärkvel olid?"


Kulub terve päev. Vastus saabub kell 14.41.


"Ma ei tea. Jäin uuesti magama ja ärkasin alles praegu."